Ja kuidas aeg lendab. Miks ei võiks iga inimene olla võimeline ennast ajas paigutama sinna, kuhu ta soovib. Edasi või tagasi. Ma läheksin tagasi. Ajaga on veel see hea asi, et selle jookul õpid ennast tundma. See polegi automaatne. Absoluudselt mitte. Ka see on tobe. Inimene peaks ju ometi iseennast teadma. Aga ei....ei tea milleks ta veel võimeline on. Kunagi ei tea. Olukorrad ongi enesega tutvumiseks mõeldud. Asju lahendades või pooleli jättes või lihtsalt neist mööda kõndides. Aga hetkes ei tunneta ma asju mida peaksin. Lihtsalt ei tunneta. See kõik tuleb järele. Hiljem. Ja ma ei oska ennast parandada.
Olen alati arvanud, et hõljun aja sees. Et see viib mind edasi. Ja keegi ei pea midagi tegema. Mina ei pea midagi tegema. Keegi ei tunne midagi minu vastu ja mina ei tunne tegelikult midagi kellegi vastu. Ja kui see olukord peaks muutuma, siis ainult loomulikult. Ajas tuikudes. Ilma, et keegi aru saaks. Ja sellest ei räägitaks. Sest kõik on loomulik.
Aga siis selgub, et maailm ei ole nii unine. Kaugeltki mitte sujuv. Me ei tunne, mida tunnevad teised. Ja isegi kui prooviks, siis ei saa me kunagi püriselt teada. Ja mina ei tunne asju. Sest olen tuim. Ja ma ei taha olla. Aga kuidas saab ennast kontrollida? Kuidas panna ennast töötama endaga koos mitte enda vastu, kui mitte miski pole kunagi kindel ega tõeselt teada.
Ja ükski inimene pole stabiilne. Ei saa ju olla. Inimene mõtleb liiga palju. Siis saabki toetuda ainult sisemisele tundele. Aga ta ei tea, mida ta tahab. Tahab seda, mida ta ei saa...või seda, mis tal on...igatseb seda, mis tal kunagi on olnud.
Ja ma ei muutu mitte kunagi. Inimesed ei muutu tegelikult mitte kunagi. Nad käituvad isemoodi. Siin nii, seal naa. Iseasi kuipalju keegi vaevaks võtab teist tundma õppida, et olla kindel tegelikus temas. Vahet pole, mis parasjagu toimub.
Ja et asju tuleb võtta huumoriga. Ja, tulebki. Aga jälle läheb vahepealt midagi kaduma või väändub ja kogu asi hajub valesti laiali.
Ja ma tahaksin tegelikult nii palju öelda. Nii paljudele. Aga ma ei ütle, sest arvan,. et nad teavad nagunii. Ja ka see on loomulik. Ja isekas, sest samalajal vajan ma ise koguaeg täiendavat informatsiooni, võimalikult palju, et olla kindel mida tänane päev on toonud.
Ja see tunne mida ma praegu tunnen, mis ajendab mind kõike seda kirjutama...mul on hea meel, et ma üldse midagi tunnen.


Ja aitäh, et sa midagi ütlesid, sest mina ei teadnud enam ammu, mida arvata. Ma igatsesin seda istumist.






"His part of the plan, it hadn't gone and there you are. It scattered then, it didn't bond and there you are. Oh, perhaps it's just the droplet singing. Broke and winded, I whistle and there you hide."